Maia Klaassen
Tartu Ülikooli meediauurija
Sotsiaalmeediast ja virtuaalsest jalajäljest on pikalt räägitud kui eraelu pikendusest. Viimasel aastal, tubasemates tingimustes kui kunagi varem, on nii töö, õppimine, meelelahutus kui ka suhtlus toimunud digiseadmete vahendusel. Virtuaalreaalsus on uus reaalsus.
Maailma Terviseorganisatsioon nentis juba 2020. a kevadel, et lisaks koroonaviirusele seisame silmitsi ka infodeemiaga. Müütide, vandenõuteooriate, arvamuste ja faktide vahel oskavad vahet teha vähesed: eksperdid, kõrge meediakirjaoskusega inimesed või ajakirjanikud. Paratamatult mõjutab valeinfo kontrollimatu levik ka ühiskonna noorimaid liikmeid. Mida rohkem infomüra, seda vähem on jaksu informatsiooni filtreerida ja analüüsida.
Ideaalses maailmas oleks meedia-, info- ja digipädevuste õpetus kohustuslik kõigile, kes nutiseadet kasutavad – täpselt nagu lennuki juhtimiseks on vaja esmalt koolis käia. Tegelikult langeb enamik sellest vastutusest Eestis ikkagi indiviidi õlgadele.
Mida teha, et õpetada noori veebis nähtud infot kriitiliselt hindama?
Algteadmised ja esimesed arutelud
Mõistagi algab kellegi õpetamine esmalt enda harimisest. Kriitilist mõtlemist võiks (David Buckinghami järgi) defineerida kui põhjalikku info läbitöötamise viisi. Analüüsiks tuleb kasutada loogikat, et leida infoauke või ebakõlasid. Sünteesimise käigus tugineb kriitiline mõtleja allikatele: kui usaldusväärsest allikast info tuli (kas terviseteemadel kõneleb arst või müüriladuja), kas allikas tõendab infot täies mahus (ehk on veendumiseks allikaid juurde vaja) ning kas allikas on asjakohane (või hoopis aegunud). Ja viimaks tuleb informatsiooni hinnata – kas see selgitus on lihtsaim, kas on ka alternatiivseid lähenemisviise ning mis võib olla selliste narratiivide tagajärg.
Sisuliselt on kriitiline mõtlemine refleksioon. Kindlasti ei tähenda kriitiline mõtlemine tingimata küünilisust, ehkki tervislik annus skepsist kulub internetist leitu analüüsimisel marjaks ära, seda juba platvormide toimimisloogika tõttu. Meile tasuta kättesaadavad äpid teenivad kas reklaamimüügist või meie andmete müügist: arvutiprogramm registreerib iga meie laigi, video jälgimise, kerimise ja muu aktiivsuse platvormil, et seejärel meist digitaalne avatar kokku panna ja selle põhjal aina uut sisu soovitada. Soovitusalgrotimid töötavad ühel põhimõttel: tekitame emotsiooni, et kasutajat kasvõi hetk kauem platvormil hoida ka radikaliseerumise ja eksitamise hinnaga.
Esimene arutelu noorega võikski olla just internetist informatsiooni saamise, analüüsimise ja levitamise seisukohast. Üks valeinformatsiooni leviku põhjuseid on inimeste harjumus artiklit, pilti, viidet vmt sotsiaalmeedias jagada seda tegelikult avamata. Kui palju noor Twitteri kuvatõmmiseid või meeme kontrollib enne kui edasi jagab? Kas ta teadvustab, et ajajoonel ei näidata mitte kõige õigemat, vaid kõige rohkem reaktsioone saanud postitusi?
Tuleks mõelda ka tagajärgedele. Kui viraalseks läheb kõik, mis tekitab kasutajas emotsiooni, siis millist jama võib põhjustada töödeldud (ehk eksitava) säutsu levik? Näiteks postitas säutsu poliitik Gladys Wangat teesklev libakonto, jättes mulje justkui sooviks ta parteid vahetada, mis oleks võinud lõppeda töö kaotusega. Libakonto ja päriskonto ainus visuaalne erinevus oli üks liigne punkt nimes. Kas noor märkab selliseid asju? Teab ta ehk ise rääkida mõne näite, kus välja mõeldud informatsioon on viraalselt levima hakanud ja kellelegi kahju teinud?
Käitumismustrid internetis
Järgmiseks võiks noorega koos arutleda platvormipoliitika ja konkreetsete äppide kasutamise ja usaldamise üle. Noored eelistavad informatsiooni saada pigem piltidest ja videotest, kui pikematest tekstidest, ning on üldiselt esimesed, kes on valmis uusi platvorme proovima. Uuri tema praeguse lemmikäpi kohta. Mida kasutavad eakaaslased? Otsige koos äpi kohta lisainfot: on see turvaline? Millega nad raha teenivad? Kas on olnud juhtumeid, kus äpi haldureid süüdistatakse kasutajate andmete ebaeetilises kasutamises?
Sellise arutelu eesmärk on panna noort mõtlema ka meediumile, mida nad informatsiooni saamiseks või edastamiseks kasutavad. Äpid pakuvad erinevaid võimalusi ning ka manipulatiivsed ohud on mõneti erinevad. Võtke näiteks populaarne FaceSwap’i äpp. Kahtlemata on lõbus enda nägu Rihanna keha küljes muusikavideos tantsimas näha, aga see tähendab, visuaalset infot ei saa usaldada – info võib olla eksitav nii teksti, pildi kui ka videoformaadis. Manipuleeritud videosisu ehk deepfakes’i loomine on üks küberkiusamise vorme. Samuti võib küberkiusamine tähendada videote levitamist, mida postitades lootis kasutaja, et need kustutatakse – näiteks jääb tegelikult alles ka Snapchatis saadetud sisu. Täiskasvanule, kes vastutab alaealise tegevuse eest, ent ei jõua kõikide äppide trendidega end kursis hoida, on sellise mõttevahetuse juures heaks abimeheks Better Internet For Kids.
Mida rohkem aega erinevates äppides veeta, seda rohkem tuleks mõelda ka sellele, kas meie tarbitava info maht on üldse enam hoomatav – või veedame doomscroll’ides nii palju aega, et ei jõuakski kõike, mida algoritmid meid uskuma panevad, enam kontrollida?
Soovitan kogu perega võtta nädal, mil analüüsite enda tegevust nii arvutis kui ka nutiseadmes. Selleks on näiteks äpp Screen Time iPhone’idel või ManicTime arvutis. Kui meie meeled on pidevast infovoost ülekoormatud, pole mõtet ka kriitilise mõtlemise rakendamisest rääkida. Hüpertarbimise harjumuse juures ei jää analüüsiks enam lihtsalt aega.
Ühiselt õppimine
Peame täiskasvanute, mentorite ja eeskujudena peeglisse vaatama. Noorte infokäitumine sõltub paljuski sellest, kas, kuidas ja kui palju nende lähedased tehnoloogia seltsis aega veedavad. Samuti näitame tahes-tahtmata võrguvanemlusega eeskuju – kui jagame sotsiaalmeedias valimatult kõike, ei ole põhjust eeldada, et järeltulev põlv hoolsam oleks.
Valimatust jagamisest rääkimiseks on hea abimees digitaalse jalajälje kontseptsioon. Teoreetiline teadmine, et kõik, mida internetti riputad, jääb sinna igaveseks, on enamikel meist olemas, aga proovige praktilist lähenemist. Laadige koos lapsega alla tema Facebooki infopakk. Tihti ehmatab ära näiteks see, et Facebook salvestab isegi hetke, mil öösel telefoni pealt kella on vaadatud.
Veel võiks praktilise õppetunnina koos üle vaadata ka teiste äppide load nutitelefonis. Miks on vaja pilditöötlusprogrammil ligipääsu mikrofonile? Mille jaoks peaks märkmete tegemise äpp asukohale pidevalt ligi pääsema? Ühine arutlemine ja ebavajalike ligipääsude eemaldamine koos baasteadmisega, et tähelepanumajanduses müüvad kõik äpid kas meie tähelepanu või siis andmeid selle kohta, kuidas meie tähelepanu võita, viivad edasi filosoofilisemate aruteludeni. Näiteks, kui palju arvamusi oleme moodustanud informatsiooni kontrollides ja analüüsides ning kui palju meie tõekspidamistest on lihtsalt algoritmiline ajupesu?
Intuitiivselt kipume kõik usaldama informatsiooni, mis kinnitab meie varasemaid tõekspidamisi, tuleb meie arvates usaldusväärsest allikast koos kaaslaste heakskiiduga ning tundub asjakohane ja hoomatav. Tänapäeva teismeliste infootsikäitumine eristub vanema generatsiooni omast, lähtudes autonoomse otsimise ja info usaldusväärsest allikast kontrollimise printsiibist: esmalt guugeldatakse, et peamine idee kätte saada ning seejärel pöördutakse usaldusväärsemate, autoriteetsete allikate poole. Just selle generatsiooni noorte infotarbimisharjumustel on eeldus info kriitiliseks hindamiseks olemas, sest kaheastmelise kontrolli meetod on juba sisse harjunud.
Noored mõistavad, et guugeldades võib saada ka väga vildakat infot ning taipavad seda kontrollida. Kui suudame täiskasvanutena seda harjumust suunata ning aidata neil seda arusaama konteksti asetada, oleme astunud olulise sammu kogu ühiskonna vastupanuvõime tõstmiseks.
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee