Anu Tammeleht
Helsinki Ülikooli doktorant
Tallinna Ülikooli eetika analüütik
Kuidas me tavaliselt lastele küberturvalisusest räägime? Tavaliselt keegi vanem ja targem ütleb, et tee nii ja ära tee naa: vaheta paroole, varja oma kaamerat, ära suhtle võõrastega, ära ava kahtlaseid kirju ja nii edasi. Kas sellest midagi kasu ka on? Kas lapsed tunnevad end nende soovituste tagajärjel turvalisemalt?
Eetikast, veel enam kübereetikast, rääkimine on nii täiskasvanutele kui ka lastele keeruline – see on ju midagi, mida käega katsuda ei saa, see on pigem väärtuskasvatus ja üldpädevuste arendamine. Üldpädevuste ‘õpetamise’ üle ei ole ka spetsialistide seas üksmeelt – osad arvavad, et neid pädevusi saab vaid eeskuju järgi omandada; osad arvavad, et peaks eraldi tund olema; osad arvavad, et kui mingiks vanuseks ei ole teatud pädevused/väärtused omandatud, siis on juba liiga hilja. Siiski, on olemas meetodeid, mis on eetikapädevuste arendamisel häid tulemusi andnud.
Mõelgem korraks järgmise juhtumi peale:
| Peeter kõnnib mööda tänavat kooli poole ja äkki märkab mingit sagimist kooli lähedal pargis. Ta nihkub pisut lähemale ja näeb, et rühm õpilasi tõukab ja solvab ühte poissi. Üks rühma liikmetest filmib seda kiusu oma telefoniga. Peeter eemaldub kiiresti ja peagi ununeb see vahejuhtum. Paari päeva pärast ringleb see kiusamise video netis ja on kuulda, et see poiss, keda kiusati, ei ole kooli tulnud. |
Kuidas tundub – kas tegu on ebatavalise juhtumiga? Kas selliseid asju võib juhtuda või mitte? Kuidas näeb laps seda juhtumit? Kuidas täiskasvanu? Kuidas lahendaksid juhtumi lapsed? Kuidas täiskasvanud?
Kui räägime eetikast (ja et mitte filosoofiliseks minna), siis see võiks olla heaks inimeseks olemine. Või teiste sõnadega – kuidas teha häid ja õigeid otsuseid. Kui räägime kübereetikast, siis võiks seda mõista kui veebis õigete (loe: turvaliste – ennast ja teisi mitte kahjustavate) otsuste langetamist.
Birgy Lorenz kirjutas veebruaris 2020 ajakirjas Märka Last „Targalt Internetis“, et koolides on vajadus õppematerjali järele, mis käsitleks moraali ja eetikat just küberkeskkonna vaatevinklist ning mis arendaks kõrgema kategooria mõtlemist, nagu eetikaprobleemide analüüs ja lahendamine.
Kuna olen juba mitu aastat uurinud eetikapädevuste arendamist ja parimaid pedagoogikaid selles vallas, pöördus minu poole üks küberkaitse õpetaja ja ütles, et on vaja kübereetika õppematerjali. Eetikapädevuste arendamine oli mul selge, küberist ei teadnud ma rohkem kui iga teine inimene – koostöös sündis aga kübereetika praktiline töötuba (mõeldud põhiliselt põhikooli vanemale astmele ja gümnaasiumile). Materjali sai kohe ka katsetatud ja tagasiside õppijatelt oli väga positiivne.
Miks me peaksime kübereetikast üldse rääkima? Ja kes peaks seda tegema? Ning kuidas? Eetikapädevuste arendamise eelduseks on eetilise tundlikkuse arendamine – ehk siis, kas me üldse näeme, et teatud situatsioonis on midagi valesti? Mõelge korraks selle juhtumi peale, mis on eespool? Mitut probleemi märkate? Mitut probleemi märkab laps? Eetikahariduses töötab väga hästi juhtumitega tegelemine – juba põgusad vestlused lastega nii kodus kui ka koolis aitavad neil paremini näha probleeme, mida nad üksi ei pruugi näha.
Järgmise sammuna võiks lastega läbi vaadata, kes meie juhtumiga seotud on – vaatame seda uuesti. Kiusatavat ja kiusajaid tavaliselt märgatakse kohe. Aga Peeter? Aga kõik need inimesed, kes seda videot veebis vaatavad ja levitavad? Aga kiusatava lapse vanemad? Klass ja kool? Suuremat pilti on lastel väga raske märgata, siin tulevad appi vanemad ja õpetajad, kes aitavad arutada, kuidas see juhtum võiks mõjutada näiteks Peetri klassikaaslasi, rääkimata kiusatavast poisist ja tema vanematest. Kas meil kõigil pole siis õigus õiglasele kohtlemisele? Kas meil on õigus turvaliselt kooli minna ja seal õppida?
Ning alles kõige lõpuks võiks arutada, mida ette võtta. Muidugi võiks arutleda, mida keegi oleks või poleks pidanud tegema, aga tõhusam on see, kui lapsed ise pakuvad välja erinevaid lahendusi. Täiskasvanu roll on aidata näha erinevate lahenduste mõjusid – ega teatud lahendus ei kahjusta kedagi või midagi? Võib-olla on mõni lahendus kellelegi kasulik ja kellelegi mitte.
Ja kõige lõpus võiks lapsel lasta arutleda, mis tunne temal oleks olla eri poolte kingades – selline situatsiooni tunnetamine aitab kaasa empaatia kasvule. Samuti aitab see läbi mõelda, kuidas käituda, kui minuga peaks midagi sellist juhtuma, kelle poole pöörduda ja kuidas abi leida. Alles nüüd on kasu nendest juhtnööridest, mida täiskasvanud tavaliselt annavad (nt ära jaga oma andmeid, määra parem parool, ära võõrastega veebis suhtle jne).
Kokkuvõtvalt, laste väärtuskasvatusega peavad nii vanemad kui ka õpetajad koolis pidevalt tegelema. Küberturvalisus saab siiski alguse sellest, et me mõistame, miks üks või teine asi on hea või halb ning seda aitab meil mõista eetika.
Eakohaseid õppematerjale ei ole hetkel kuigi palju, aga nende arendamisega tegeletakse. Kui on hakkajaid kaasalööjaid või toredaid ettepanekuid, siis võib julgesti autori või Lastekaitse Liiduga ühendust võtta.
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee