Maarja Punak
Politseikapten, Politsei- ja Piirivalveamet
Minu lemmikkirjanik Terry Pratchett on ühes oma raamatus öelnud, et vale teeb joostes tervele maailmale tiiru peale enne, kui tõde endale saapad jalga jõuab panna. See kehtib ka sotsiaalmeedias levivate valeuudiste kohta. Miks see nii on ja kuidas me saaksime seda muuta?
Valeuudiste olemasolu ei ole kellelegi üllatuseks. USA endine president Donald Trump esitas oma ametiajal enam kui 30 500 valeväidet, fakti ja uudist. Võiks arvata, et kui keegi nii palju teadlikult või tahtmatult valetab, siis tema usaldusväärsus langeb, kuid see reegel tegelikult ei kehti. On ääretult oluline, kes infot jagab. Kui presidendi asemel teeb seda Tiit Tagametsast, siis oleks olukord hoopis teine. Tihti on ka valeinfo nii palju põnevam või seksikam, et tõde selle kõrval kahvatub.
Kui me soovime valedelt hoogu maha võtta, tuleb meil õppida igapäevaselt mõtlema sellele, kust info pärineb. Taoline mõtlemine ei puuduta ainult sotsiaalmeedias surfamist.
Mäletan, kuidas teises klassis õppides juhtus õnnetus, kus üks minu klassivend tõmbas hooga ukse niimoodi kinni, et klassiõe sõrm jäi ukse vahele. Ma ei ütle, et seal ei olnud verd, sest pöidlaküüs tuli ikkagi maha, aga see, kuidas pärast kooli juhtunust räägiti, oli hoopis midagi muud kui tegelikkus. Miks? Veriseid fakte lisades tundus see lugu kordades võimsam kui lihtsalt teade, et ühel lapsel jäi sõrm ukse vahele.
Esitatud näide on süütu, kuna keegi otseselt vale verehulga lisamisest kannatada ei saanud. Aga mis siis, kui oleks juurde lisatud, et ukse kinnitõmbaja tegi seda nimelt, et teisele haiget teha? Või mis siis, kui keegi unustab enda kätte õpetaja pastaka ja kuulujuttudega tehakse temast varas, kes pidevalt teiste asju omastab? Kui kellegi poolpaljast pilti jagatakse ning juurde lisatakse kommentaarid, et see tüdruk saadabki kõikidele soovijatele endast alasti pilte, kuigi tegemist on ainsa taolise pildiga, mille tüdruk oma endisele kaaslasele tegi? Mida varem õpivad noored kahtlema info tõepärasuses, seda hoolivamaks muutub meid ümbritsev kogukond, sest sageli on vale eesmärgiks kellelegi haiget tegemine. Need näited jõuavad appihüüetena ka veebikonstaabliteni ning neid lugusid lahendades on levitajatel enamasti väga piinlik ja ka kahju, et nad sellises tegevuses osaleid.
Kahtlemine pole negatiivne tegevus. See tähendab, et enne ei võeta tõena ega edastata infokildu, millele pole kinnitust leitud. Tõeväärtuse hindamisel tasub arvestada järgnevaga.
- Kes jagab? Kui info jagajaks on sinu parim sõber, kas see garanteerib info tõelevastavuse? Kas oled kindel, et tema konto pole häkitud? Kas oled kindel, et ta kontrollis jagatava info tausta?
- Mille kohta jagab? Kas dieedisoovitusi annab inimene, kes pole tervisevaldkonnaga üldse seotud? Kas sinu koolis toimuvat kirjeldab inimene, kes on teise kooli õpilane? Kas tegemist on oletuse või faktiga?
- Mis seda toetab? Kes veel juhtunut nägid? Kas teised pooled nõustuvad selle kirjeldusega?
Kui kõik need küsimused on saanud vastuse ja tundub, et info vastab tõele, siis tuleb veel selgitada välja, miks taolist infot jagatakse. Leidub eraelulisi infokilde, mille avalikustamiseks või asjasse mittepuutuvatele inimestele edastamiseks ei ole mingit õigust ega õigustust. Olgu selleks siis alastipilt, mida levitatakse ilma pildil oleva inimese nõusolekuta, kellegi majanduslik seis või lähisuhtes toimuv petmine. Pahatahtlikku, solvavat ja privaatset informatsiooni ei tohi ise edasi levitada, sellega kahjustad vaid enda kui infojagaja mainet. Veel parem, kui annad jagajale teada, et selline levitamine ei ole õige. Taoliste postituste eemaldamiseks palutakse tihti ka politsei nõu ja abi.
Lisaks eeltoodule tasub vaadata veebisaitide www.propastop.ee ja www.tõesõna.ee materjale. Kui iga inimene ise avaldatud infot üle kontrollib, siis pole valeuudistel sugugi kerge kõlapinda saada. Praegu saavad valed tuult tiibadesse just seetõttu, et tõena võetakse infot, mida sõbrad, tuttavad või tuntud inimesed jagavad ilma seda ise üle kontrollimata. Seetõttu alustasin mina enda teksti USA endise presidendi ja koolis juhtunud õnnetuse järelkaja näitega. Nende oluline vahe on selles, et presidendi säutsud olid poliitika, majanduse, kliima ja teiste suurte teemadega seotud ja koolis juhtunu puudutas konkreetset kohalikku kohta ja väikest hulka inimesi.
Kui me laseme kohalikel väikestel valedel rahulikult oma elu elada ja levida, siis me oleme hea kasvupinnas suurtele valedele, sest oleme harjunud elama infomüras, kus inimesed levitavad kuulujutte. Nad ei anna endale aru, et jagamisnuppu vajutades nad justkui kinnitavad, et edastatu on neil kontrollitud, vastab tõele ja selle jagamisega ei rikuta kellegi õigusi.
Info üle võlli keeramine ja selle moonutamine las jääda ilukirjanduse pärusmaaks. Igapäevases uudisvoos tasub kirjapandut alati lugeda mõttega, et kas see on fakt või arvamus, vale või tõde ning kas selle edasijagamine on tõesti vajalik.
Loe kogu Märka Last veebiajakirja “Targalt internetis” eriväljaannet, mis 9. veebruaril toimuva turvalise interneti päeva puhul ilmus.
Vaata ka turvalise interneti päeva tähistamise Inspiratsioonikogumikku ja loe lisaks www.targaltinternetis.ee