Erika Tiganik, programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaator Maardu Gümnaasiumis ja
Aleksandra Munts-Avajõe, programmi “Kiusamisest vabaks!” koordinaator
Vaata lasteetendust “Sõber Karu on nüüd Eestis” eesti ja vene keeles programmi koduleheküljelt.
Lastekaitsepäeval esilinastus lasteetenduse „Sõber Karu on nüüd Eestis“ salvestus. Lavastuse aluseks on Lastekaitse Liidu programm „Kiusamisest vabaks!“.
Kust tekkis mõte luua niisugune lasteetendus ja kuidas see toimus?
Seletusi jagab idee autor Erika Tiganik, kes on programmi koordinaator Maardu Gümnaasiumist. Intervjueerib Aleksandra Munts-Avajõe, lasteetenduse eestvedaja koos töökaaslase Saskia Muruga – mõlemad programmi „Kiusamisest vabaks!“ koordinaatorid Lastekaitse Liidust.
Erika, Te helistasite mulle aasta tagasi ideega teha programmi “Kiusamist vabaks!“ põhjal lasteetendus. Kust Teile selline idee tuli?
Tegelikult tekkis see idee kohe, kui minust sai Maardu Gümnaasiumis programmi „Kiusamisest vabaks!“ koordinaator (täpsustus: kool liitus programmiga aastal 2019). Töötan koolis juba ammu ja paraku tean, et koolikiusamise probleem muutub aina tõsisemaks. Seepärast on kvaliteetne, süstemaatiline ennetustöö hädavajalik. Ma kohe tundsin, et just see programm mulle meeldib, kuna võimaldab lihtsal ning lastele arusaadaval viisil tutvustada käitumisnorme ja üldinimlikke väärtusi.
Tahtsin, et laste jaoks oleks loodud ilus ja õpetlik muinasjutt, sest usun, et just muinasjutud mõjutavad laste maailmakujutust ja aitavad õpetada headust. Eriti kui muinasjutt luuakse koos lastega ja laste jaoks.
Mul on hea meel, et Maardu Gümnaasiumi direktor Julia Rozova toetas seda ideed. Külastasime aasta tagasi üheskoos Lastekaitse Liidu bürood, et arutada, kuidas mõttest saaks edukas tegu.
Etenduse idee sündimisest kuni valmis lavastuseni möödus üks aasta. Mis te arvate, kas kõik õnnestus nii, nagu Te endale ette kujutasite? Oli Teil raske olla selle protsessi juures?
Lihtne ei olnud, aga kõik õnnestus nagu tahtsime. Tõesti, etenduse valmimiseni kulus terve aasta. Alguses tegime teatrietenduse. Näitasime seda lastele Maardu Lasteaias Rõõm ja õpilastele Maardu Gümnaasiumis. Aga siis saime kiiresti aru, et sel moel me ei jõua füüsiliselt kõikide soovijateni. Etendust tahtsid vaadata ikka väga paljud ja oli tõesti raske keelduda. Nii tekkiski üsna loogiliselt uus idee: digitaliseerida etendust, et see oleks nagu metoodiline materjal ning kõik õpetajad üle Eesti saaksid seda lastele näidata koolides ja lasteaedades.
Etenduse salvestamise tegi keerukaks Covid-19 pandeemia. Raske oli organiseerida oma tegevusi nii, et kõik jääksid terveks. Iga päev testisime enne tööle asumist nii lapsi ja täiskasvanuid. Õnneks siiski keegi peategelastest etenduse salvestamise päevadel ei haigestunud.
Lastel puudus varasem kogemus etenduse filmimiseks. Mis Te arvate, kas neil oli raske kaamera ees esineda? Kas kõik läks sujuvalt?
Etenduse digitaliseerimine oli esmakogemus meile kõigile. Seda mitte ainult mulle, vaid tervele koolile, lasteaialastele, aga ka lavastajale, operaatorile. Üldiselt oli laste jaoks kaamerasse mängimine väga positiivne kogemus. Mul on selle üle hea meel, pealegi kõik õnnestus suurepäraselt. Iga uus kogemus on igale inimesele
väga tähtis eduelamus.
Salvestuskohaks pakkusite Teie ise välja Maardu Vabaaja Keskuse. Miks just see tundus sobiva paigana?
Mõtlesime tõesti pikalt, kus salvestada ja seal olid kõik tingimused olemas. Pealegi osalesid massistseenides, kus lapsed tantsivad, lapsed Maardu Lasteaiast Rõõm ja vanematel oli lihtne neid tuua vabaajakeskusesse nii proovidele kui ka salvestamisele.
Erika, Te olite idee autor, aga rääkige palun meie lugejatele, kes etenduse lavastas?
Etenduse lavastas suurepäraselt Esenia Antropova, kes on teatri „Veer & Špaga“ ja Maardu Gümnaasiumi teatrihuviringi juht. Tal on suur kogemus, teeb palju häid lavastusi lastega, osaleb lasteüritustel. Esenia jõudis väga palju: lisaks etenduse lavastamisele õmbles ta ise kostüümid, meisterdas teatrirekvisiidid, käis kauplustes ja otsis vajaliku materjali, õppis koos lastega selgeks laulud, lavastas tantsud, valis etenduse jaoks sobiva muusika, isegi jumestas näitlejaid enne etenduse salvestamist.
Tõesti, meil väga vedas, et tegime koostööd nii andekate professionaalidega. Ka lapsed olid väga tublid: ise laulsid ilma fonogrammita, ise joonistasid dekoratsioonid, ise olid helitehnikud. Erika, kust Te sellised tublid lapsed ja noored küll leidsite?
Venekeelses versioonis on kõik esinejad Maardu Gümnaasiumi teatrihuviringi õpilased ja Maardu Lasteaia Rõõm lapsed. Eestikeelset versiooni dubleerisid Pirita Majandusgümnaasiumi ja Järveküla Kooli õpilased. Etenduse dekoratsioonid joonistas andekas Margarita Jerešina, Maardu Gümnaasiumi vilistlane aastast 2021. Tema joonistas ise etenduses kasutatud pildid ja tegi videoklipid. Helitehnikutena abistasid Maardu Gümnaasiumi õpilased, et õigel ajal kõlaks õige muusika. Nii eesti- ja kui ka venekeelses versioonis laulsid printsess ja prints tõesti ilma fonogrammita. Eestikeelseks versiooniks tellisime kahele laulule tõlke Heiki Vilepilt.
See oli tõesti ilus ja sujuv koostöö Eesti muusiku ja kirjaniku Heiki Vilepiga, kes hiljem kirjutas Lastekaitse Liidule: „Mulle hakkasid mõlemad laulud nii meeldima, et ei saanud magama jääda. Vaatasin näidendi ka kaks korda läbi ja – ainult kiidusõnad! Kindlasti kasutan seda lihtsust ja kordamist mõnes oma lasteraamatuski.“
Erika, rääkige palun meie lugejatele etenduse süžeest ja kuidas see programmiga seondub?
Tahtsime luua sellise etenduse, mis toetuks reaalsetele sündmustele. Me teadsime, et programm on tulnud Eestisse Taanist, aga kui hakkasime uurima detaile, siis avastasime palju huvitavaid fakte. Saime näiteks teada, et Taani kuninglik paar Mary ja Frederik tutvusid Sydney suveolümpiamängudel Austraalias, kust Mary pärit oligi, ja kui nad abiellusid, kogusid Taani ja Gröönimaa elanikud pruutpaarile pulmakingiks ligi miljon krooni. Niisugune riiklik kingitus innustas kroonprintsess Maryt looma erilist, rahvale kasulikku fondi, mille üks eesmärkidest oligi ennetada kiusamist haridusasutustes. Seepärast ongi etenduse peategelasteks printsess ja prints ning muidugi Sõber Karu, programmi „Kiusamisest vabaks!“ sümbol. Süzee põhjal kirjutasid Eestimaa lapsed Sõber Karule kirja Taanimaale ja palusid õpetada, kuidas üksteist austada, kuidas hoolida lähedastest, sallida kaaslasi ja olla julged nõrgemaid kaitsma. Sõber Karu kaudu on väga lihtne seletada lastele abstraktsemaid teemasid, nagu üldinimlikud väärtused, suhted, tunnete teadvustamine ja juhtimine.
Ma tunnen, et Te suhtute Sõber Karusse kuidagi eriliselt, võtsite ta kohe omaks ja usute tema võimesse lapsi aidata.
(Erika naeratab). Sõber Karu on positiivne tegelane. Lastele ta väga meeldib. Sõber Karu on nii pehme, soe. Kõik lapsed tervitavad, kallistavad teda kohe, kui näevad. Mis tähendab, et ta toob inimestele lahkust, rõõmu, soojust ja headust. Seda meil koolis vaja ongi. Mida varem lapsed karukoosolekutel Sõber Karuga kohtuvad, seda parem. Eriti veab nendel, kelle lasteaias juba kasutatakse programmi „Kiusamisest vabaks!“
Kas võib oletada, et Te pöörate koolis kiusamise ennetamisele kõige enam tähelepanu just esimeses kooliastmes?
Jah, kujundlikult öeldes, I kooliastmes ehitame vundamenti, mida lasteaiad juba hakkasid laduma. Põhikoolis ehitame sellele maja ja gümnasiumis disainime. Mida väiksem laps, seda tähtsam on õpetada talle käitumisnorme, rääkida üldinimlikest väärtustest, julgustada oma tundeid teadvustama ja juhtima. Aastatega välja kujunenud käitumismustreid on raske muuta. Seepärast ma väga usun ennetustöösse ja toetan alati kooliõpetajaid tegelema laste omavaheliste suhetega niipea, kui klass on komplekteeritud, et teadlikult luua tingimused ühtekuuluvustunde tekkimiseks ja koosolemise rõõmuks.
Lasteetenduse „Sõber Karu on nüüd Eestis“ salvestust saab vaadata „Kiusamisest vabaks!“ veebilehel www. kiusamisestvabaks.ee rubriigis „Metoodika igapäevaelus“ – „Metoodilised materjalid“ nii eesti kui vene keeles. Soovituslik vanus lastele on alates viiendast eluaastast.
