Eda Aavik
Lihula Gümnaasiumi õpetaja
“Jälle kordub kõik, kordub uuesti” – oleks ma saanud laulda sel sügisel, mil esimese klassi juhatajana koos koolijütsidega ühist teekonda alustasin. See on kuues kord uuesti nullist minema hakata, mis ühtlasi tähistab minu 25. tööjuubeli aastat Lihula Gümnaasiumis.
Eesti keele tunnis sõnu liites saime kokku sõna “puupõld”. Järgmisel päeval oli ühel poisil kaasas raamat, kus oligi juttu puupõldudest ja ta tutvustas seda kogu klassile. Tundub ju esmapilgul väike seik ühe tavalise klassi elust, kus õpetaja lubab õpilasel tutvustada kaasavõetud raamatut. Lugu võiks siin lõppeda, aga ometi tõmbas see väike sõna kaasa terve klassi. Mina vormistasin tellimuse ja ostsin selle hea raamatu ka endale. Mõned päevad hiljem tuli klassi ette oma raamatu saamise lugu jutustama järgmine poiss. Ja siis tuli veel üks.
Ja siis tuli üks tüdruk, kes väga huvitavalt ja asjalikult rääkis ning peatus eraldi nahkhiirte peatüki juures, sest me olime loodusõpetuses just nendest rääkinud. Korraga ütles ta, et on ka selliseid nahkhiiri, kes imetajate ja inimeste verd imevad. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja hüüatasin: „Misasja! Verd imevad nahkhiired?“ Vaatasin raamatut ja seal oligi kirjas, et sellised nahkhiired elavad Lõuna- ja Kesk-Ameerikas.
Pidin siis tunnistama, et vaat kui tore, sain täna teada ühe uue asja, mida ma enne ei teadnud. Esimeses pingis istuv poiss aga õpetas: „Sa ära enne ütle, kui sa täpselt ei tea.“
Mul ei olnud töökavas kirjas, et on raamatututvustus. See lihtsalt juhtus nii. Ei mõtle ka sel hetkel, et nii toimubki kaasamine erinevatel tasanditel. Õpetajana ma soovin, et nad julgeks ja oskaks selgelt oma arvamust avaldada. Turvaline ja sõbralik klassikollektiiv on alustuseks just õige koht. Me leiame tunnist niisuguse aja ja kasu on sellest meil kõigil.
Mis siin salata, on juhtumeid, kus õpilastel tuli mind kaasa vedada. Nad on pannud mind uskuma, et ettevõtmine õnnestub.
Igal aastal on koolis sõbrapäeva laat. Läheneva sündmuse ootuses hakati välja pakkuma ideid osalemiseks. Ja siis kinnistus lastes mõte, et nemad hakkavad kohapeal vahvleid valmistama ja müüma. Ei ole mingi saladus, et esimese hooga ei olnud ma selle mõtte üle kuigi suures vaimuses. Milline mökerdamine vahetundide ajal, samas tuleb ka tunde anda. Kust leida mitu vahvlimasinat?
Minu kahtlustest ja küsimustest hoolimata laat toimus, koolimajas levis magus lõhn ja meie klassi õpilased müüsid vahvleid. Vanemate lahkel loal oli laual kolm vahvlimasinat. Lapsed ise jagasid leti taga rollid, sest ega rahaga tegeleja ei saa mustade kätega vahvleid rullida. Mina olin õnnelik koos lastega, sest oli tõeliselt vahva ettevõtmine. Teenitud raha kasutati klassiõhtu korraldamiseks.
Siin meenuvad aastatetagused kooli suurüritused, kus iga klass pidi esinema ning kõrvale ei jäänud mitte keegi. Lapsed, õpetajad, vanemad ja ka kogukond – kõik osalesid. Kui õpilased ruttavad pärast tunde huviringidesse või busside peale, siis on raske leida aega ühiseks harjutamiseks. Nii võisidki koolipäeva jooksul mõnedki tunnid alata või lõppeda eeskava ettevalmistamisega.
Kord ei jõudnud poisid ja tüdrukud kuidagi kokkuleppele, mida ja kuidas esitada. Mina õpetajana seal vahel lepitamas ja püüdlemas selle poole, et nad ise mõtleksid ja ideid pakuksid. Minu õhkamisest, et teised klassid teevad lugemisnurki ja mängunurki, aga meie teeme nutunurga, oli vist ikka kasu, sest eeskava sai valmis ja esineti ka tublisti.
Kuna meie kool võtab osa programmist Kiusamisvaba Kool, siis õpilaste paremaks kaasamiseks tekkis vajadus uue õppetunni järele, mille nimeks sai väärtuskasvatus. Selles õppeaines suuname me õpilasi märkama erinevaid väärtusi ja traditsioone meie ümber, olgu selleks siis loodus, rahvakalendri tähtpäevad või omavahelised suhted.
Ainekava täitmiseks on jäetud õpetajale küllaltki vabad käed. Nii sammuski 1. klass enne päris oma elu esimesele koolivaheajale minemist sügisesele matkale, mille lõpus sai uurida Lihulas peatunud liitlasvägede tehnikat.
Väärtuskasvatuse ainekava koostades tekkis mõte ka tibuteadusest. Kooli sümboliks olev kukk annab võimaluse kutsuda kooli kukekooliks ja siit ka sõnamäng tibuteadusest. Meie õpetajatena tahame, et lapsed asuksid uurima, avastama ning räägiksid sellest teistele. Ehteestlaslikult ei taha veel toimumata ettevõtmisest pajatada ja kuigi tibusid loetakse sügisel, siis meie loeme neid kevadel.
Õpilane ja õpetaja. Kes kaasab keda? Arvan, et koolis peabki see olema vastastikune protsess.
Kui õpetajana näidata erinevaid võimalusi, äratada huvi ja kuulata ning minna kaasa laste ideede ja loovusega, võib kindlasti midagi huvitavat välja tulla.
“Kes kaasab keda, ütle seda?” lugu ilmus novembris 2022 lapse õiguste kuule pühendatud Märka Last veebiajakirjas.