Kaja Rasmann
Noorsootöö kutsega Kumna Kultuuriaida juhataja
Harku Lastekaitse ühingu juhatuse liige
Tänane ühiskond on nii kiires muutumises – me istuksime nagu kiirrongi peal ja vaataksime aknast välja. Tuhisedes tuiskame mööda imelistest hetkedest ja isegi hingata pole aega. Ahjaa, me ju tavaliselt ei vaata enam isegi aknast välja, vaid meie silmad on nutiseadmes.
Selle kõigega seoses on meie kui täiskasvanute ees iga päev väljakutse, kuidas kaasata noori ja suurendada nende osalust erinevates tegevustes. See on keeruline ja aina keerulisemaks läheb. Meie tubades on iga päev nagu suur elevant, mida keegi tunnistada ei taha. Oleme sageli hädas, sest me ei suuda ja ei oska lapsi kaasata. Seda ongi aina keerulisem päriselt teha, kuna see on igapäevane pingutus, kuidas võistelda laste tähelepanu eest.
Jah, kaasamine ongi keeruline, seda ei saa kuidagi eitada. Mugavustsoonist välja tõstmine pole võrreldav aastate taguse situatsiooniga, kus sõber hüüdis akna all: „Heia, tule õue mängima!“
Olen aastaid laste ja noortega töötanud ning ikka ja jälle mõtlen, et see tänane seis on veel ju tegelikult isegi hea seis. Ikka veel on lapsi ja noori, keda kõnetab see miski, mida saab kogeda väljaspool arvuti- ja nutitelefoni ekraani.
Mida enam kaotame lapsed veebimaailma, seda enam näeme lapsi, kellel on ärevushäired, keskendumisraskused jms. Vanemad kurdavad ja pole rahul oma laste nutiseadmete kasutamise harjumustega, aga vaadates kohvikus inimesi, näeme, et enamik istuvad telefonis. Pilk tõstetakse vaevu vaid siis, kui ettekandja tuleb küsima, kas olete leidnud menüüst midagi meelepärast.
Kõike seda arvesse võttes olen aru saanud, et mina ise olen ju kõndiv eeskuju. Proovin enda telefonis olemise aega piirata. Ausõna, kohati on see ikka väga keeruline.
Miks see nii on?
Me kuuleme ning kasutame sageli sõnu “laste ja noorte kaasamine” ning “laste osalus”. Kuid kuidas me päriselt neid sõnu töösse panna saame? Laste osalus on ÜRO lapse õiguste konventsioonis tunnustatud lapse õigus osaleda ühiskonnaelus täisväärtusliku liikmena. Samas teame me ka seda, et tihti pole meie täiskasvanutena lapse elu ja toimetamisi puudutavates küsimustes piisavalt informeeritud. Kuid miks, miks see nii on?
Eks me peame taas ikka ennekõike iseendale otsa vaatama. Meil on nii kiire kogu aeg. Tihti tundub, et aega jääb aina vähemaks selles 24-tunnises ööpäevas. Kui paljud meist võtavad aega, et õhtul oma silmateradele voodi kõrval raamatut lugeda, maailma asju arutada. Märgata ägedaid värvilisi pilvi, imetleda päikeseloojangut. Kui kurvaks ma muutun, kui see märkamise oskus aina õhemaks riivitakse.
Olen mitmeid aastaid teinud tööd ühes ja samas töökohas – Kumna Kultuuriaidas. Ma olen kasvanud koos sealsete lastega. Nii mõnigi tuleb küsib: „Kuule Kaja, kui väike ma olin, kui me esmakordselt kohtusime?“ Mõne lapsega on nii, et tema ema oli minu noor, kui töötasin noosootöötajana ja see hetk, kui su endine noor tuleb majast läbi ja külla oma väikese ilmaimega, teeb sügavalt hingele pai ja südame kuidagi eriti soojaks.
Aususest ja kuulamisest
Ma armastan öelda, et mina olen mina. Läbi aegade olen õppinud, et lastega ja noortega peab olema aus. Aus isegi siis, kui mu enda tuju pole eriti hea. Võin seda nendega jagada, sest tunnete tundmine on ju täiesti normaalne ja me ei saa seda alla suruda ega tohigi. Olen nii mõnigi kord tunnistanud lastele, et täna pole minu elu parim päev. Või jaganud nendega oma siirast rõõmu. Näen, et see toimib, see on minu kogemus.
Olen seda meelt, et me peame eelkõige lapsi ja noori kuulama. Me ei saa kohe tormata asju lappima, parandama, lahendama, sest nii me teeksime ülekohut lastele, kes peavad õppima ise olukordi analüüsima ja lahendama.
Olin sellel aastal laagris ja kolme lapse vahel tekkis konflikt. See pole mingi uudis ja selliseid asju tuleb ikka ette. Istusime ja arutasime, kuidas seda situatsiooni lahendada. Ühel hetkel küsisin: “Mis te sellest olukorrast õppisite?” Nutitüübid kehitasid õlgu. Ma ei jätnud oma jonni ja rääkisin edasi, et mõelge välja, kuidas te siin toas edasi toimetate. Ütlesin, et jätan neid isekeskis viieks minutiks asja arutama. Kui ma peale viit minutit tagasi läksin, vastasid nad, et peavad üksteise ees vabandama ja ära leppima. Üks poistest küsis, et kas selle pärast ma jätsingi nad üksi seda omavahel arutama. “Jah!” vastasin vaid.
Ma uskusin, et nad saavad väga hästi ise hakkama. Siit ka lihtne kokkuvõte, et paljudel juhtudel on lapsed, noored enda elu puudutavates küsimustes palju paremad eksperdid kui meie, täiskasvanud. Me lihtsalt peame andma neile võimalusi, me peame neid rohkem kuulama ja arvesse võtma, kindlasti arvestama ka vanust. Ärme siis sõida neist üle lihtsalt sellepärast, et meie oleme suured, kes oma arust teavad väga palju rohkem ja paremini.
Öös on asju
Olen aastaid vedanud sellist sündmust nagu öölugemine. Ah et mida see endast kujutab? Lapsed tulevad majja koos oma raamatute ning kõige muuga, mida läheb vaja magamiseks aidas. Kui palju kordi olen ma mõelnud, et mis küll paneb kodust mõnusast voodist aita põrandale ja madratsile magama tulema. Ehk see, et me ei käi enam väga oma sõprade juures külas. Meil on uhkemad majad ja uhkemad asjad, aga kodude uksed on tihti suletumad kui iial varem. Me ei saa poole ööni lobiseda sõpradega ja oma seiklusi jagada. Me teeme seda üle interneti, ilma silma vaatamata.
Sellel lugemisööl nad päriselt loevad, nad loevad oma raamatuid teistele ette ja kõva häälega. Mitte keegi ei anna hinnangut ega kommenteeri, sest me oleme nii kokku leppinud. Keegi ei muiga, kui väike konarus oli sees või midagi valesti läks. Nii nad teavad ja usaldavad, et see on koht, kus ei anta hinnanguid, ei lugemisele ega kunstile. Siin saab lihtsalt olla. Boonuseks vaatame hommikuni multikaid ja krõpse süüakse ka. Eelnevalt on allkirjastatud leping, et hommikul koristavad nad ise saali.
Muide, lepingu idee on laste enda poolt välja käidud ja nende enda sõnastusega. Tulemuseks leping, mis on vettpidavam kui mõne juristi koostatud.
Katkine vihmavari
Veel üks tähelepanek, mille üle mõtisklen septembrikuus. Nähes, kuidas lapsed ootavad esimest koolipäeva, kuidas nad rõõmu ja suure ootusärevusega kooli poole tõttavad, ranits seljas, vastu oma elu uuele suurele seiklusele… Ja siis, kolme kuu pärast on nad täiesti tavalised juba veidi väsinud koolilapsed, kelle silm ei sära. Miks nii? Kuhu kaob see rõõm, see lust avastada ja õppida? Ma ei tea.
Üks Nööp (minu viis oma noori kutsuda) ootas nii väga kooli ja kui oli esimese koolipäeva ära teinud, tuli istus ta minu juurde ja teatas: “No enam ma küll kooli ei lähe, sest seal on nõme.” Meil järgnes pikk arutelu, mille lõpuks jõudis ta järeldusele: “Olgu, käin seal siis natuke aega!”
Mina saan oma tööd tehes olla see, kes tunnustab ja märkab. Mind ei ahista õppeprogrammid ja muu säärane sõnastik, mis vajab linnukest, et “tehtud”. Mina saan olla inspireerija. Korrutada sadu kordi, et siin ei panda hindeid kunstile ega anta hinnanguid, me lihtsalt loome. Kui kunsti tehes on hirm eksida ja midagi valesti teha, kaob tahe luua.
Ühel päeval lendas kellelgi vihmavari käest, läks katki ning jäi kahjuks vedelema. Lapsed korjasid selle üles ja tõid majja. Kuna meie maja aknad olid porikuu raames juba kollaseks kujundatud ja kujunduses oli ka vihmavarje kasutatud, ütles üks väike Nööp: “Teeme midagi, teeme selle vihmavarjuga midagi ägedat!” Mina andsin väikese tõuke ning juba kattuski vihmavari kollaste sügislehtedega ning katkisest vihmavarjust sai jälle miskit uut ja lahedat. Seepeale teatas üks Nööp: „Tegelikult saab ju kõigest alati midagi teha, aga me ei viitsi tihti. Kergem on ära visata, kui mõelda!“
Unistuste rand
Minu jaoks on kaasamine selle võrra lihtsam, et paljusid lapsi ning noori tean ma ju aastaid. Tean, mis neile meeldib ja mis ei. Kui plaane teeme, räägime läbi, küsin nende arvamust ja mõtteid. Pole mõtet teha asju lihtsalt tegemise pärast. Jah, mõnikord kõik ei õnnestu või jäävad nad eriarvamusele – ma ei võta seda isiklikult ega solvu. Pole hullu, teeme järgmisel korral teisiti.
Kevadel plaanime teha ühe väljasõidu, et minna lastega metsa istutama. Kui teemat käsitlesin ja uurisin, mida nad sellest arvavad, siis nad vaimustusid. Üks Nööp teatas: “Kaja, teeme sellest metsapeo! Sellise peo, kus kõik meie istutatud puud on tulevikus rõõmsad.“
Mulle meeldib olla lastega koos ja päriselt kohal. Mõnikord unustame me aja ja selle kulgemise. Me lihtsalt oleme. Ühel õhtul oli väikestel vaja peale trenni meisterdada unenäopüüdjat. Kui juba laps ütleb, et tahab midagi meisterdada, löövad minu silmad kohe väga särama. On lapsi, kes juba aida uksest sisse astudes küsivad: „Kas täna meisterdada saab, saab?“ Muidugi saab, alati saab.
„Ei, seda karpi ma ära ei kingi, selle ma panen oma tuppa. Siin peal on minu unistuste rand ja kui ma kunagi sellise ranna üles leian, siis on mu unistus täitunud,” mõtiskleb üks kinkekarpi meisterdav Nööp.
Kuulan, mõtlen ja usun, et see rand leitakse. Usun, et kui ka meie täiskasvanutena oskaksime endiselt laste moodi visualiseerida, oleks palju rohkem täitunud unistusi.
“Kui silmad säravad, on kaasamine lihtsam” lugu ilmus novembris 2022 lapse õiguste kuule pühendatud Märka Last veebiajakirjas.
